16.01.2026 Betti Alveri Muuseumis, Jõgeval.
Mul oli eile rõõm veeta paar mõnusat ja rikastavat tundi suurepärases loovkirjutamise seltskonnas. Millised ägedad naised, kui mitmekülgsed mõtted!
Meie koosviibimise toon ei olnud juhuslik. Seda kandis endas üks vaikne, selge ja aus olek. See ei tähenda, et meil poleks olnud lõbus – vastupidi. Kohtumine oli mitmeti rikas ning mul on tunne, et kohtume veel.
Suur tänu ka Betti Alveri Muuseumi armsale perenaisele Laglele!
Me kogunesime küll kirjutama kuid sama palju ka kuulasime- Sõna. Üksteist.Vaikust. Meie kohtumisel oli vaikusel oma oluline roll- teha ruumi olulisele, aidata valida, milline mõte vormub ning saab elule. Ütlesid, et selles muuseumis on alati nii vaikne, et kõrvadel on valus. Tõepoolest. Vaatamata sellele, et kohe maja akna all kulgevad rööpad, mis igapäevaselt viivad inimesi kahte olulisemasse Eesti linna.
Nagu tormiootel mets, mis tiheneb, tumeneb ja kogub jõudu. Kaardudes vastu tugevatele loodusjõududele, et kaitsta habrast kuldkäokinga. Samasuguse ustavusega seisavad siinsed seinad vaikuse eest. Samasuguse seletamatu truuduse ja enesestmõistetavusega on nad võtnud endale ülesandeks turvata vaikust, seda õrna hapnikku, millest on siin isetekkeliselt saanud museaal. Loodusvara, mille olemasolust me tunneme puudust, kuid juurde otsida ei oska. Me õieti ei tunnegi teda.
Vaikus on siin nii tihe, et algul tundub ta kõrvadele terav. Äratav – nagu külm vesi, mis paneb virguma, tähele panema ja märkama. Valgustatud paus, mis teeb ruumi veel sündimata või alles verisulis mõtetele, just neile, mis muidu jääksid sõnade alla peitu.
"Nii kerge on mu südamel, et kasvõi naerma hakka:
mu lillel salamahti
üks pung on läinud lahti"
Betti Alver
1965
